Ma pole jälle kaua aega kirjutanud. nüüd pole muud vabanudst kui see, et mul pole märtsist alates enam netti kodus. see olevat mariannele liiga kallis. mitu aastat on ta nii maksnud ja nüüd on järsku kallis. ta ütles, et ta peab raha kokku hoidma, sest ta ostis ju uue auto ja ta rahab veel puhkusele minna ja...
igatahes. koolis läheb ikka paremini ja paremini. täna oli näiteks bioloogi töö, kus me hubsiga mönusalt sipkerdasime. keegi ei saand aru. ;)
muidu oli siis vahepeal torm. ma kuulsin, et isegi eestis räägiti sellest. see oli töesti hull, aga nüüd on see üle läinud. ootan piki silmi ilmade soojenemist jälle. ok meil on küll siin umbes 13-14 kraadi aga ikkagi on see veits külm.
eelmine reede oli proov ja järsku tundsin, et mul kurk valutab ja lümfid oli VÄGA suured. neid oli lausa näha kaela peal. christoph ütles ka, et see on jube lausa. aga siis ma ei pööranud sellele väga tähelepanu. aga asi läks aina hullemaks ja varsti oli natuke imelik hingatagi. reedel ei teinud ma midagi selle vastu... laupäeval läksime gutausse roberti poole, kus asi ei läinud üldse paremaks. marianne arvas, et mul tuleb gripp ja ma jöin sooja teed ( mis oli valus, ma oleksin pidanud jäätist sööma, mitte teed jooma). esmaspäeval olin koolis kaks tundi ja siis läksin koju. teisipävea hommikul nägin sönumis, mis christoph oli mulle öhtul saatnud, et see vöib olla angiin ( ta ema teab ju, mis haigused lastel olla vöivad). teisipäeva hommikul oli tervis suht kehv. kolmapäevasest ujumisest ja teisipäevasest proovist ei tulnud midagi välja. hommikul ütlesin siis mariannele, et ma lähen arsti juurde ja kooli ei lähe. ta ütles, et see on hea möte. läksin siis arsti juurde ja arst ütles kohe, et angiin, kirjutas mulle antibiootikumid ja valuvaigistid. sellel ajal kui ma arsti kabinetis oli, rääkis ta mulle sellest, et ta läkheb suvel eestisse puhkama ja küsis, et kus ma seal elan ja mis vaatamisväärsused eestis on. peale rohtude saamist hakkas tervis tasapisi paremaks minema. aga need atibiootikumid ja valuvaigistid on mönusalt tugevad. kui ma valuvaigisti vötan, siis ma tean, et umbes tunniaja pärast vöiksin ma püstijalu magama jääda, nii unisteks teevad need. reedel oli jälle proov, kuna mul kurk enam ei valutanud ja lümfid ka suured polnud, otsustasin ma siin proovi minna... halb otsus. lümfid läksid jälle elu suureks ja mina passisin niisama pool aega. vahepeal ütles ch, et lähme ära koju, aga tema ju sai mängida. nii et me olime önnelikult löpuni ja siis läksime tema poole. kuna ma olin rohu jälle vötnud, siis ma olin nii unine, tema vaatas mingit filmi ja mina pöönasin ta körval. ;)
mis veel juhtunud on?
see nädalavahetus olin ma jälle gutaus. ma olin laupäeval nii väsinud ja me veel käisime teatris. nii et ma pidin seal peaaegu magama jääma. önneks oli robert ka väga unine ja ma nägin et ma tema tuikus seal puust toolil. pühepäeavl lugesin " mees, kea teadis ussisönu" terrassil ja vötsin päikest. mäed enda eest rohketamas. see oli nii armas, et ükskord ma lihtsalt avastasin ennast mötlemas, et kui hea meel mul on, et ma austrias olen. see oli kohutavalt mönus tunne ja samal ajal mötlen ma selle peale, et ma pean vähem kui nelja kuu pärast siit ära minema. jube lugu kohe. ma arvan, et see oli reedel, kui ma sain yfust kirja yes-i kohta. see tundus nagu ma peaks homme ära söitma. ma näen juba (öudus) unenägusid, et ma olen eestis ka köik elu jääb siia ja ma ei oska saksa keelt. samas ma ei tea miks ma nii näen, saksa keelt ma ju enamvähem juba oskan ja koju ma ka veel söitma ei pea..
üldiselt läheb mul hästi ja te minu pärast muretsema ei pea.
ja mis seal ikka enam, umbes kolm pool kuud ja ma olengi seal.
kirjutage joonistage ja mina teen seda ka ;)
kalli kalli
Liisbet