viimane hommik..

jah, nüüd on see käes. Aeg minna teise perre.
Neljapäeval ma ei läinudki Innsbrucki, sest te Daniel ja Andi arvasid, et sinna pole mötet eriti minna.
Nii et minu viimased päevad on olnud täis logelemist. Peale selle, et tegin neile selle shokolaadikoogi ära. Neile vist päris meeldis see. vöi nii nad vähemalt ütlesid. mulle küll meeldis.
Ja nii nii nii nii nii armas oli näha emmet ja issit. telekast. nii armas. Ja kui emme mulle eile helistas, siis ma rääkisin veits Kaarliga..ta esimene küsimus oli: '' Liisbet, kus sa oled??'' ta väitis, et ta pöevat mind näinud..mm ..jah..Ta räägib nii lahedalt, vist targemaks saanud..:). See oli nii armas, et lausa pisar tuli silma. Kohutavalt igatsen seda, et hommikul keegi tuleks ärataks üles.. küsides, et kas mingi asi sobib talle vöi et üks armas pisike poiss tuleks ja ütleks et ma olen maailma parim öde. see on armas.
ma salaja lootsin, et minu viimane öhtu vöi hommik oleks kuidagi erilisemad. nt, et pere sööb koos öhtus vöi hommikust. seda aga ei juhtunud. eile öhtul küspsetasime mingi koogi. salaja lootsin, et tuleb ilus hommikusööl. aga. ära looda nii palju, Liisbet!!
Aga tunni aja pärast peaks ma siis minema. Ootan väga. tahan kooli. ja järgmine nv saab YFUkateg kokku. saab eesti keelt rääkida. jeeee!!!:) nii tahan. näha Mariat ja Madleeni.
Aga eks ma kirjutan oma uuest kodust teine kord. Äkki juba täna ..ma ei luba midagi
Veel!! järgmine nädalavahetus on greogri sünnipäev, kuhu ma ei saa minna. ta oli natuke pettunud kui ma ütlesin, et ma ei saa tulla.
anna andeks, vennake! armas oli kui ta ütles, et ma jään ta väikseks öeks ikkagi, vaatamata sellele, et ma seal enam ei ela.
Head aega, perekond Kneidinger! Ma tulen teile veel külla!!
musid