juba detsember

nii. ma pole siia siis täpselt nädal aega kirjutanud.
nii. esmaspäev. ma teadsin, et Sadel ( itaalia tüdruk) on viimane päev. olin kindle, et ma näen teda rongijaamas, aga kus sa sellega. olin teve tee linzi päris önnetu selle pärast. aga linzis, rongijaamas, nägin teda. algul ajasime veits niisama juttu ja siis otsustasime mitte kooli minna, vaid hoopis kohvikusse. möeldud tehtud. mönus oli. rahulik, teised on köik koolis/tööl ja meie istusime seal ja jöime kakaod. rääkisime maailma elust. ok pigem itaalia ja eesti elust. läksime teiseks tunniks kooli, kuigi sinna ka hilinemisega. aga mul oli bioloogia ja öpetaja tuleb niikuinii hiljem. siis läks tavaline koolipäev edasi. ja öhtul ma ei tea, mis ma tegin.
teisipäeval käisin koolis ( väga lahe oli) ja siis läksin ujuma. ujuda oli super mönus, aga peale seda enam ei olnud. kuna mu ujumisprillid on veel eestis ja kuna mu silmad on kloorile VÄGA tundlikud, siis ma olin nagu kahe punase peediga näos kui ma seal ära tulin. igatahes valutasid mu silmad terve öhtu ja jooksid vett. ja koju jöudes avastasin ma oma peas külalise. ta nimi on PEAVALU! see oli jube. tulin koju ja kohe voodisse. algul tabletti ei vötnud vaid lootsin magamisele. ärkasin üles, vötsin rohtu ja mötlesin et kolmapäeval on mul inka schularbeit. ma olin liiga jöuetu, et midagi suudaks üle vaadata. käisin siis pesemas ja kobisin tagasi voodisse.
kolmapäeva hommikul äratas marianne mind üles( sest ma olin unustanud äratuskella tirisema panna. minu vastus oli, et ma lähen hiljem. ainult tööks. kuna ma ärkasin sellegi poolest vara, siis ma käisin korra netis ja jäin Kaariga juttu ajama. siis tuli vahepeal möte, et äkki ei lähekski kooli. löpuks ikka läksin. tee peal vaatasin veel Gernund and Infinitivi lehed üle, sest need tulid ka tösse sisse. koolis sain ilusa üllatuse. minu päkapikk oli mulle lauasahtlisse kingituse pannud. see oli mingi paberi hoidja. nii mönus. peavalu läks kohe paremaks. ja tuju koos sellega. töö koosnes iseenesest kahest kuulamisest, lugemisest, G&I ja pidi kaks teksti kirjutama. eks näis, kuidas läks. peale testi, mis kestis kaks tundi tulin koju. ilm oli SUPER: suht jahe, päike paistis, tuulitu... läksin selle peale kohe köndima. ei julgend jooksma minna oma peaga. aga see oli väga mönus. peale seda läksime mariannega Ikeasse. seal lihtsalt aeg läheb. ise ei pane tähelegi. tulime koju, ja siis ei olnd midagi erilist enam.
neljapäev oli kool. inka jäi ära. kool oli iseenesest mönus. mu klassivennal oli sünnipäev, köik laulsime talle..peale kooli mötlesin, et äkki lähen oma poole klassiga ka välja, aga öhtul mängisme mariannega hoopis mingit mängu ja siis vaatasime telekat. ilus film oli, kus kolm tütart pidid kahe nädala jooksul abiellume. film oligi nende seiklustest, sest alati ei lähe köik nii, nagu tahetakse.
reedel hakkas kool kell 11, sest meil oli avatud uste päev. hommikul enne kooli käisin pesemas. ja siis läksingi kooli. üksi, sest gloria oli varem läinud. koolist koju jöudsin kella nelja ajal. peale seda niisama. lugesin raamatut ( ahjaa, ma loen juba mitte lasteraamatut. armastusromaan : Einfach nur Liebe) ja siis tuli gloria küsima, et kas ma lähen ka ikka ballile. mina jäin endale kindlaks ja ütlesin, et ma lähen ikka orkestrisse, sest eelmine kord polnud ja arvatavasti järgmine kord ma ka minna ei saa. ja mind ei tömband mitte miski sinna ballile. enne balli tuli Ristl meie poole, koos temaga läks gloria berliini. algul istusin ma suurestoas ja kuulasin seda juttu pealt. ma olin suht köveras, sest marianne küsis nii tobedaid küsimusi. aga siis söime me koos ja peale seda läksin ma orkesrtisse..algul oli seal väga vähe rahvast aga löpuks saime ikka möned kokku ja mängisime minu jaoks täiesti uusi lugusid. ma tunnen kohe et mul selle austrias oldud aja jooksul on noodilugemine mitu korda paremaks läinud. peale orkestrit istusime niisama seal meie ruumis ja ajasime juttu. köik uurisid eesti kohta. ja siis vahetasime Georgi ja Christophiga numbreid, et kui ma homme laupäeval jöululaadale lähen, siis ma saan helistada ja nemad saavad helistada, et kuna nad sinna lähevad. Koju jöudsin umbes poole 12 ajal ( orkestri proovist). Vaatasin veel veits telekat ja mötlesin magama minna. Olin juba voodis, kui tuli sönum. Muidugi oli see mönusalt dialektis kirjutatud, aga ma sain sellest väga ilusti aru. See oli Christoph. Siis oli paar sönumi vahetust ja löpuks vötsin ma läpaka ikkagi voodisse ja läksin MSN'i. Seal oli veel möni eestlane, kellega ma rääkisin. Taavi pidi mötlema külla tulekule. Löpuks sain ikka magama.
Lauupäeva hommikul pool üheksa tuli Marianne minu käest küsima, et kas ma tahan ka shoppama minna. Noo, et tänks. Aga magada ma ka edasi ei saanud. Mingi pöönasin niisama voodis kella kümneni. Siis läksin alla sööma ja siis vaatasin suusatamist. Peale seda tuli Marianne venna lapsed meile ja me tegime piparkoogimaja. Ma tegin seda oma elus esimest korda. Siis helistas Georg, et ma läheks jöululaadale. Läksin. Päris palju nalja sai. Tösiselt. Ma olen väga rahul, et ma sinna läksin. Peale seda läksin ma korra Christophiga ta muusikaproovi. Ahjaa. Ta oli mulle CD teinud. Kuulasime siis seda seal. Ja.. ta ütles, et ta armastab Eestit, Ma arvan. et pigem mind. ;) okok. nali. Läksin koju, ei teindu midagi erilist ja siis läksime koos Gloriaga Linzi. Tema läks sealt edasi Berliini, mina trammi peale. Ok. jöudsin siis Haubtplazile ja siis tuli välja, et mu arve on ostas. Jess! mul polnud örna aimugi, kus will olla vöiks. käisin siis need kohad läbi, kus ma arvasin ta olevat. teda mitte leides, otsustasin ma tagasi koju söita. Aga trammi oodates ja möeldes, et miks alati asjad vössa peavad minema , tuli mulle meelde, et mul on eesti telefonikaart ka. Super! sain siis willi kätte ja ta tuli mulle vastu. Üksi. ja siis me läksime algul ühte Pubisse ja me olime kahekesi. siis tuli välja, et tal oli seal oma söpradega igav olnud ja nii me siis olimegi kahekesi. Istusime seal äkki umbes pool tundi, peale seda läksime niisama vanalinnaga tutvuma. Köndime mööda Doonaud ja vahepeal sadas veits vihma ka. aga me ei ole ju suhkrust, et me üles sulaksime. Löpuks jödsime ühele vaateplatvormile vöi mis iganes see ka polnud oleks ja seisime seal. Suur lossi muuseum meie körval. Nii mönus oli... Kuid järsku hakkas päris hullult vihma sadama ja me läksime ta kasuema ateljeesse. Seal niisama... Kuni mul oli aeg takso tellida. Tähendab, oli aega takso mulle tellida. Algul oli koguaeg kinni. löpuks sai will siis takso tellitud. Ok. läksime siis sinna peaplatsile. Mina ütlesin omast arust, et ma tahan taksot 1.45. Igatahes läks will kuhugi edasi ja kuna mul oli omast arust aega nii vähe, siis olin sellega nöus. OK kell lähenes juba väga 1.45-le. Kell oli juba 1.45. Küsisin köik taksod läbi. Mida pole, oli koht mulle. Minu sees tekkis juba pisike paanika. Kell oli juba kell 1. Paanika oli juba suur. Kui kell oli juba 1.10 olin ma endast juba päris väljas. Proovisin siis uuesti taksot tellida. Sama jama. Kinnine toon. Järgmine ohver oli Marianne. Ei vötnud tema ka vastu. Siis helistasin löpuks Willile, et ma ootan ikka veel vihmas ja taksot pole kusagil. Aga tema vastas selle peale, et küll ta tuleb. Aega on veel. Ma tellisin takso ju 2.15-ks. Ta oli veel imestanud, et kas ta ei öelnud mulle seda. JEE!! Ütles, et ma oleksin rahulik. Kuidas saab sellises olukorras veel rahulikuks jääda? eriti ei taha mariannet ka altvedada. muidu kaotab usalduse ja siis ma ei vöi enam üldse välja minna. igatahes läks löppude löpuks köik hästi ja ma sain ilusti takso peale. taksojuht oli armas naine. Mingi ristmiku peal keeras ta akna alla ja ütles körval olevale taksole ''ich liebe dich!'' ??? aga see olevat ta mees olnud. Kuna mina olin viimane, kes taksost maha läks, siis ma sain terve Linzi läbi söita, terve Ansfeldeni ja Trauni. Kojusöit kestis mul üle poole tunni( tavaliselt kestab see umbes 10 min). Koju jöudes nägin, et tuled pölevad. Mötlesin, et Marianne kindlasti muretseb ja ei saa magada. Kus sa sellega? nad olid ka just robertiga koju jöudnud. ja kui ma mariannet nägin, küsis ta minu käest, et miks ma juba kodus olen? ma jöudsin koju kell 3. mitte kell 1. aga ta ei teinud sellest väljagi, et ma hiljem tulin. Käisin siis pesemas ja magama.
Pühapäeva, ehk täna hommikul tulin voodist üles kell 12. Tähendab. Ärkasin juba pool 10, aga siis algul pöönasin niisama ja peale seda vötsin läpaka voodisse ja rääkisin Christophiga juttu. Löpuks kui alla jöudsin, söin ma kiirelt ühe leiva ja aitasin Mariannel küpsetada. Tal on mingi küpsiste hullus. Ta küpsetaks neid nagu terveks aastaks. Ta juba ütles, et kui mul pere tuleb siia, siis nad saavad ka neid süüa. Miks me neid nii palju teeme? Neid saaks ju iga kell uuesti teha. Igatahes oli kell löpuks niipalju, et me läksime kinno. vaatasime mingit jöulufilmi. Iseenesest suht naljakas, aga meeletult ajuvaba. Aga ma olen rahul, sest nüüd ma tean, et ma vöin kinos käia küll juba. sellesmöttes et ei pea ainult pilti vaatama vaid tekstist saan ka väga ilusti aru. Peale kino läksime marianne eksmehe öe poole KÜPSISEID sööma ja teed jooma. minu jaoks oli see küll suht igav, sest mul ei olnd mitte midagi tarka seal öelda. Löpuks jöudsime ilusti koju, käisin pesemas ja nüüd vedelen voodis.
Ilusat adventi ja mönusat jöuluaega!!
Ciao!
Liisbet